Tänavu möödub 45 aastat ühe tähelepanuväärse järveraamatu ilmumisest. Aare Mäemetsa „Eesti NSV järved ja nende kaitse“ võib pealkirja põhjal tunduda tüüpilise nõukogude süsteemi üllitisena, aga sisu poolest on tegu väga soliidse populaarteadusliku monograafiaga.
Päisepildil oleva eksemplari soetasin 1990ndate alguses Viljandi antikvariaadist 65 rubla eest. Raamatu kaanehinda arvestades tundub see uskumatult kallis, kuid rubla kaotas toona oma väärtust väga kiirelt. Värvitrükis koguka raamatu eest polnud viiekas ilmumishetkel palju. Likööri Vana Tallinn eest tuli siis letile laduda üle seitsme rubla. Tolle ajastu raamat maksiski vähe, olles trükitehniliselt kohutava kvaliteediga ja naeruväärselt pika kirjastamise ajaga. Kui Eerik Kumari kirjutas sissejuhatuse 1974. a, siis ladumisele läks raamat 1976. a alguses ning trükki jõudis alles järgmise aasta lõpupoole.
Veel praegugi on seda raamatut võimalik hästi säilinuna leida erinevatest veebiantikvariaatidest või ostu-müügiportaalidest. Selles pole midagi veidrat, sest trükiarv oli ajastule vastav – tervelt 20000. Raamatuid ilmus nimeliselt vähem kui praegu, aga tiraažid olid hiigelsuured. Ühe minu lemmikautori Gerald Durrelli teost „Loomaaed pagasis“ trükiti lausa 100000! Seepärast ei tasu imeks panna, et vähegi haritumal eestlasel oli koduraamatukogus pea terviklik kollektsioon ilmunust. Peale kõnealuse monograafia võisid seal leiduda veel mitmed teised Aare järveraamatud.
Ja raamatuid ei ostetud riiulisse seisma, vaid loeti üsna usinalt. Ehk olid eestlased toona tänu Aare raamatutele ka üksjagu järveteadlikumad? Järveraamatute kaudu sai järvedel viibida tubastes oludes ning neid oli mõnus kasutada teejuhtidena loodusmatkadel. Tänapäeval oleme harjunud Keskkonnaameti või RMK kaunilt kujundatud ja inforikaste tahvlitega järvede kallastel. Sügaval nõukogudeajal ajal võis kaldavõsast leida vaid valget värvi plekitüki järve nimega, mis kaitsealuse veekogu puhul kandis lisaks tammelehe märki.
Aare monograafia on siiani väärt käsiraamat, millel põhinevad näiteks Kalapeedia või eestigiid.ee artiklid ning pea igal aastal viidatakse sellele mõnes kaitsmisele minevas ülikooli lõputöös. Muidugi tuleb arvestada, et materjal on vähemalt pool sajandit vana ning osa andmetest kogutud 1950ndail. Ekspeditsioonidel nähtu ja kogetu vajas lihtsalt talletamist ning parimaks vormiks oli siis raamat. Järved on selle aja jooksul muutunud ning raamatus toodud tervendus- ja majandamisnõuanded on iganenud. Juba eessõnas tunnistab Aare ise, et paiguti on andmed lünklikud ning kiiresti muutuvates oludes kahjuks juba vananenud. Eks need kiired muutused olid seotud üha kasvava inimmõjuga järvedele, mis saavutas haripunkti 1980ndatel.
Eesti järvede laiahaardeline uurimine ei lõppenud Neeme Mikelsaare ja Aare Mämetsa juhitud ekspeditsioonidega, vaid aastakümnete jooksul on kogunenud kordades suurem andmestik, kui Aarel monograafia koostamisel kasutada oli. Paraku on värskete andmetega teabeallikad (näiteks EELIS, KESE, Keskkonnaportaal) vaid lihtsalt kiretud andmebaasid ning midagi lugemisväärset seal ei leidu. Erinevate ametkondade arvates pole raamatute kirjutamine ja trükkimine enam kuigi mõistlik.
Tõsi, kolme aasta eest üllitati kirjastuse „Varrak“ poolt raamat „Eesti järved“. Sisult meenutab see, 1968. a ilmunud nimekaimu, mille üheks toimetajaks oli samuti Aare. Samas on kajastust leidvate järvede arv seal õige napp – kõigest 96. Ja kuigi trükikvaliteet ning paber on väga head, jääb lugeja taga igatsema Aare raamatutele omast ladusast kirjaviisist. Pilte on rohkelt, kuid enamasti on need moekad droonifotod. Nõnda tundub raamatu lehitsemine kohati geoportaali ortofotode vaatamisena. Kolmandike reegli, püstkaadri, külgvalguse ja esiplaani detailide kasutamine aidanuks piltidele talletada järve tõelise isikupära. Nii nagu suutsid seda oskuslikult teha August Kiisla ja Aare Mäemets.